Marek Väljari: turvalisus tuleb tükkidest üles ehitada

03.06.2020
Naabrivalve liikumisel täitus kakskümmend tegutsemisaastat. Et sel maakondlikke juhte pole, kutsus toimetus pealinnast külla MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuhi Marek Väljari.

Eesti Naabrivalve üks juhtidest Marek Väljari pidas oluliseks inimestevahelisi suhteid. Et naabrid ei suhtleks kohtu ja vandeadvokaadi vahendusel, nagu pahatihti juhtub.

Naabrivalvel täitub kakskümmend aastat, kuidas tähistate? 

Täitus, 5. mail. Oleme natuke kahevahel. 11. juunil on tulemas naabrivalve üldkoosolek, kuhu kutsume naabrivalve liikmed. Liikmeks loeme sektorivanemad.

Üldkoosoleku teeme sel aastal vabaõhumuuseumis, Setu laudas. Natuke piinlik võib küll olla lauta inimesi kutsuda, aga korraldajate sõnul on see väga hea koht, sest neil on kogu esitlustehnika seal olemas. Seal on võimalus ka õue laieneda, kui ilm lubab.

Oleme juhatusega arutanud ka seda, kas kutsume sinna oma koostööpartnereid. Lõplikku otsust veel ei ole. Eraldi suurt tähistamist ei tule, vaid on üldkoosolek ja pärast ametliku osa lõppu tuleb meile mängima lõõtspill. Meil on iga üldkoosoleku juurde lisatud väike kultuuriprogramm. Vabaõhumuuseumilt soovime, et tehtaks ülevaade, kuidas varasematel aegadel külakogukond turvalisust tagas.

Tulevad juhid, ülemused, aga kas on ka kutsutud parimad naabrivalvajad?

Meie parima naabrivalvepiirkonna valikut pole teinud. Meil on aastas kaks kampaaniat: hea naabri ja hea ametniku kampaania. Need oleme laiendanud ühingust väljapoole. Hea naaber ei pruugi olla ühingu liige ega naabrivalvega seotud. Hea naabri kampaania on pehme väärtusega ja kõik Eesti elanikud saavad oma naabritest rääkida toredaid lugusid: soola laenamisest kuni puude lõhkumise või ladumiseni välja. Kohe meenub, et üks perekond tõi näite, kuidas nad reisilt talvel tagasi tulid ja siis oli tuba soojaks köetud ja külmkapp toitu täis.

Parim naabrivalvaja on kindlasti konkreetne inimene. Oleksin pensionär ja aastaid nii ööl kui ka päeval aknal naabri ohutust jälginud, oleksin väga solvunud.

Ühelt poolt küll. Aga kui vaatame naabrivalve ülesehitust, siis see on suunatud ennetustegevusele. Kindlasti on ka piirkonnaülene valvepidamine olulisel kohal, kuid see ei ole täna prioriteet. Tuleb meelde, kuidas Pärnu politseijaoskonna endine juht Andres Sinimeri ütles, et ta on käinud sadadel politseivaritsustel. Ja tõenäosus varitsuse käigus tabada õigusrikkujat on protsentides null koma null. Tabatakse ainult sellisel juhul, kui on ette antud informatsioon. Naabrivalves ei ole täna prioriteet, kui palju keegi valvata jõuab, vaid kui palju me oleme teadlikud ennetustööriistadest ja kui palju suudame ette ära teha, et vargust oleks võimalikult tülikas toime panna. Ütlen “tülikas” seepärast, et varguseid nulli viia ei ole kunagi võimalik.

"Mulle on paljud külavanemad öelnud, et osa naabreid ütlevad teineteisele ainult mokaotsast tere."

Marek Väljari, MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht

Hiljuti lugesin brittide uuringut, kus olid välja toodud naabrivalve plakatid: isegi kui kogukond tööd ei tee, väheneb ainuüksi plakatite tõttu varguste arv kuni viis protsenti. Juba eelneva teavitusega on võimalik vargusjuhtumeid ennetada.

Naabrivalve ei ole suunatud ühe majapidamise kaitseks, vaid see hõlmab kogu piirkonda. Ja kui inimesed on teadlikud, kasutavad ennetusvõtmeid ja -tööriistu, siis see laienebki kogu piirkonnale.

Mis need ennetusvõtmed siis on?

Siin on viis taustateooriat, millele tuginedes naabrivalve on üles ehitatud. Esiteks on riskiühiskonna teooria. Ulrich Beck on selle autor. Teda peetakse nii suureks guruks, et tal oponente väga ei olegi. See räägib, kuidas ühiskonna mudel on hakanud välja kujunema feodaalajastust ja agraarajastust. Ja kuidas industriaalajastu on meie käitumist muutnud, peremudeli kujundanud. Nüüdseks oleme liikunud modernsesse ajastusse, kus inimesed on pigem individualiseerunud. Enam mitme põlvkonna ühes majapidamises elamist väga ei ole. Võibolla mõnedes piirkondades kuskil on veel jäänud. Noored on linnadesse kolinud või välismaale tööle läinud. Enne kui ma järgmise teooria juurde lähen...

Vabandust, ma ei saanud sellest esimesestki aru. Teooriad teooriateks, aga me ju sotsiaalmeediast loeme, et inimesed hoiatavad kahtlaste sõidukite, kahtlaste isikute eest, kes otsivad ilmselt tühje maju. Mis teooria alla see läheb?

Peremeheta maja – see on kuritegevuse ennetamine keskkonna kujundamise kaudu. Peremeheta räämas majad tõmbavad vargaid nagu magnetiga enda poole. Ja on öeldud, et peremeheta majade piirkonnas on varguste arv suisa kaks ja pool korda suurem kui mis tahes mujal piirkonnas. Kui räämas piirkondadest rääkida, siis kui kuskile linna piirkonda hakkab grafiti tekkima, siis omavalitsuse ülesanne peaks olema see võimalikult kiiresti kustutada, sest see on õigusrikkujatele signaaliks, et siin ei hoolita.

Tulen tagasi naabrivalve alguse juurde. Mulle on meelde jäänud, et primaarne oli otsene jälgimine. Näiteks tühjendati puhkusele läinud naabri postkasti, sest täis postkast on varastele üks märke, et kedagi pole kodus.

Kui võtame korraks meie siseturvalisuse arengukava, siis seal on väga selgelt öeldud, et turvalisus algab minust endast. Ma pean omalt poolt tegema maksimumi, et vargusi ei juhtuks. Ja kui hakata siit kogukonna mudeliga edasi liikuma, siis esimene samm ongi sotsiaalsed suhted naabrite vahel. Mulle on paljud külavanemad öelnud, et osa naabreid ütlevad teineteisele ainult mokaotsast tere. Kogukonna koostöö võikski sellest alata, et inimesed omavahel aktiivselt suhtlevad. Tunnen, et see on probleem, et inimesed ei taha omavahel suhelda.

Eestis pigem suhtlevad naabrid kohtute ja vandeadvokaatide vahendusel.

Nõus. Käisime lennuakadeemias Ülenurmel ja seal piirkonnapolitseinik ütles, et suur osa kaebuseid eraisikutelt tulebki naabritevahelise tüli peale. Kui me kogukonnas elame, siis peame arvestama teatud mugavuste ja ebamugavustega. Kui tahame, et mitte kuskil meid keegi ei sega, siis peame metsa tagasi kolima. Ja mingil hetkel jääb see ka väikeseks. Mulle tuleb meelde naabrite tüli Pärnumaalt, kus üks pool valas kahe krundi vahel olevasse kraavi pesuvett.

Kas te pole mõelnud organisatsiooni ümber nimetamisele, sest praegu jääb mulje, et naabrivalve kätkeb naabri juures vigade ja õigusrikkumiste otsimist ning sellest teatamist, kuhu vaja?

Naabrivalvepiirkondades tuleb meil naabrite tülisid õnneks üliharva ette. Kui mõtlen Lääne-Virumaad, siis siit ei tule meelde ühtegi juhtumit. Siin ongi, et naabrivalvepiirkonna eestvedaja peab kõik läbi käima, kellega ta tahab piirkonda looma hakata. Kõik peavad olema nõus ühiselt tegutsema.

Kas tuleb meelde mõni juhtum, kus naabrivalve on midagi avastanud?

Meenub halb ja hea näide. Halb on Vainupea külast, te olete ise ka seda kajastanud. Sealsest kabelist varastati aastaid tagasi laevamudel. Me kinkisime pärast vargust Vainupea kabelile signalisatsioonisüsteemi. Ma ei tea, kas see on üles pandud.

Hea näide on Meeri külast, kui õigesti mäletan. Seal hakati ühte abihoonesse sisse murdma ja kohe naabrid nägid seda ja kutsusid politsei. Seal oldi natuke pahurad selle üle, et politsei kiiresti kohale ei tulnud. Vargus jäi tänu naabrite kiirele reageerimisele toime panemata

Kas naabrivalve end ikka õigustab või oleks mõistlik minna üle tehnilistele lahendustele?

See on kombinatsioon. Turvalisus tulebki selliste tükkidega üles ehitada. Naabrivalve on üks komponentidest. See on täna kõige odavam tööriist, millega kogukond omavahel suhtlema panna. Ja kuidas panna inimesi reageerima, et vargusi tõkestada. Kui meil on kogukonna koostöö olemas, siis järgmine samm on see, et vaatan enda majapidamise sellise pilguga üle, et mu ustest-akendest ei saaks nii-öelda kohe läbi minna. Tuleb meelde üks Haabersti korteriühistute ümarlaud, kus lukuspetsialist ütles, et vana Vasara luku lahti tegemiseks läheb aega umbes poolteist minutit ja võibolla isegi vähem. Mida pikemaks ja mürarikkamaks me sissemurdmise perioodi saame muuta, seda suurem tõenäosus on, et vargusi meie majapidamises ei toimu.

Kui oleme väljastpoolt näidanud, et sisse murda on raske, siis järgmine samm on juba videovalve ja valvesignalisatsioon. Neljas samm, mida tasub kaaluda, on kindlustamine. See on ainuke, mis aitab taastada õnnetuseeelse olukorra. Veel kord – turvalisus tuleb sellistest tükkidest üles ehitada. Raudset lahendust, mis igal pool ühtemoodi töötaks, kindlasti ei ole.

Mis õigused naabrivalve liikmel on?

Tavalised kodanikuõigused. Ühtegi lisaõigust tal ei ole. Ja arvan, et seda ei ole ka vaja.

Kas ei oleks mõistlik naabrivalve ümber formeerida abipolitseinikeks, kel on suuremad õigused kui tavakodanikul? Kes teevad ka ennetustööd, kasvõi tänaval patrullimisega. Või päästjate poole pealt teevad vabatahtlikud kodukülastusi. Minu hinnangul on need lisaõigused väga olulised.

Mina arvan vastupidi. Naabrivalve ja abipolitseinike erinevus ongi see, et naabrivalvega saan iga päev oma käitumisega piirkonna turvalisusse panustada. Kui õigusrikkumist näen, saan olukorda hinnata, kas saan kohe sekkuda või peaksin kutsuma politsei. Naabrivalves saavad osaleda ka vanemad inimesed. Kui aga soovin veel enam panustada, nagu tõite välja patrullimise teema, siis saan liituda abipolitseinikega. Aga naabrivalves saame enda hoolsa ja teadliku käitumisega turvalisust mõjutada.

Kui võrrelda praegust ja kahekümne aasta tagust naabrivalvet, siis mis on muutunud?

Muutus ongi vahest selles patrullimises. Kui naabrivalve loodi 5. mail 2000, Tallinnas Nõmmel olid esimesed piirkonnad, siis seisnes tegevus paljuski patrullimises. Käidi piirkonnas ringi ja patrulliti. Praegu on nii, et riigis tervikuna on varavastaste kuritegude arv oluliselt vähenenud. Täna saame just rakendada seda poolt, et enam ei patrulli, vaid teeme seda oma igapäevaste tegevuste käigus. Kas hommikul tööle minnes või lastega emad, kes piirkonnas jalutavad. Ka postiljon on piirkonnas sotsiaalne kontroll. Ja tervisesportlased.

Mille poolest Lääne-Virumaa naabrivalve eristub?

Sektorite arvu poolest. Lääne-Virumaa on Harjumaa järel teisel kohal. Kuigi ma ei taha selliseid pingeridasid tekitada. Lääne-Virumaal on 41 sektorit ja ligi viissada majapidamist. Kui vaadata liitunud majapidamiste järgi, siis Raplamaal on 38 sektorit ja üle viiesaja majapidamise.

Paar-kolm aastat tagasi, ma ei tea, mis põhjusel, tuli Lääne-Virumaale palju sektoreid juurde. Vihula valda ja Kadrina poole tuli sektoreid juurde. Kui vaadata varavastaste kuritegude statistikat, siis need on languses ja möödunud aastal tegime Lääne-Virumaal ainult ühe naabrivalvepiirkonna.

Allikas: https://virumaateataja.postimees.ee/