• Uudised
Protestipoliitikast lähtuvad tänavapatrullid Eestit turvalisemaks ei tee
01.02.2016

Seoses äreva olukorraga esialgu eelkõige naaberriikides on Eestiski pead tõstmas erinevad huvigrupid, kes endi sõnul seisavad avaliku korra tagamise eest ja soovivad selleks ka omaalgatuslikke patrullgruppe välja panna. Viimane laiemat meediakaja saavutanud algatus on oma juurtelt Soomest alguse saanud ja tekkis seal eelkõige reaktsioonina rändekriisiga seotud probleemide esile kerkimisel. Samas on asjakohane küsida, et mida igaüks saaks teha, et oma kodukant ja laiemalt Eesti püsiks turvalisena.

Igaühe panus turvalisusse on tarvilik

Turvalisus algab eelkõige meist endist, meie endi käitumisest ja valikutest. Turvaline kogukond algab sellest, kui me ei istu joobes olekus autorooli ja ka sellest, kui me ei tee võõra isiku võimaliku käitumise kohta järeldusi puhtalt tema välimuse või uskumuste põhjal. Turvaline elukeskkond algab sellest, kui me ei aktsepteeri sellist käitumist ka oma sõprade ja pereliikmete poolt. Turvaliseks muudame me oma riigi eelkõige oma käitumise ja eeskujuga.

Neile, kes soovivad lisaks panustada ja omalt poolt organiseeritult avalikku korda tagada, on Eestis olemas mitmeid seaduslikke võimalusi.

Näiteks MTÜ Eesti Naabrivalve koondab endas üle Eesti tuhandeid liikmeid, kes läbi oma kogukonna parema tundmise ja naabrite koostöö hoiavad silma peal eelkõige oma kodukoha ümbrusel. Tihe omavaheline ja koostööle suunatud suhtlemine tagab selle, et kohaliku naabrivalve liige ei jää mingi juhtumi korral ükskõikseks kõrvalseisjaks vaid paneb tähele ja edastab asjakohase info ka juba asjasse puutuva ametkonnani.

Kodanikupatrullid kui ajutised lahendused

Kodanikupatrullid, millega valdavalt ka naabrivalvet seostatakse, on levinud erinevates riikides ning ka nende aktiivsus on riigiti väga erinev.  USA-s kujunes politsei üleskutsel kogukondade, kohalike omavalitsuste ja teiste partnerite koostöös vastav võrgustik välja juba läinud sajandi seitsmekümnendatel aastal.  Ka Eestis on tänaseks selles osas suur töö ära tehtud eeskätt vabatahtliku tegevuse reguleerimise näol läbi siseturvalisuse arengukava.

Kodanikupatrull, läbi mille tekib sotsiaalse kontrolli mudel, on teatud piirideni kindlasti piirkondlikku turvalisust tõstva iseloomuga, kuid sellise patrulli puhul esineb negatiivseid jooni näiteks selles, et patrullijate teadmiste tase on tihti väga erinev nii patrullitaktika kui õigusaktide osas.

Kust jookseb piir omakohtu ja siira kodanikualgatuse vahel?

Samuti on kodanikupatrullide puuduseks see, et tagatud ei ole järjepidevus ja kui piirkond on siiski valdavalt  turvaline, tekivad peagi igavusega seotud probleemid ning hakatakse kas piirkonda laiendama või põnevust otsima. See võib aga algselt hea eesmärgina näiva ettevõtmise puhul endaga kaasa tuua hoopis negatiivseid tagajärgi - nii seadusega vastuollu sattumise näol, aga näiteks ka tervisekahjustustega lõppevaid tagajärgi. Ka Eestist on juba praegugi näiteid tuua, kus aktiivsed kodanikud on eravärvides politseiautot jälitanud.

Nii väike riik nagu Eesti ei saa mitte mingil juhul endale lubada mingeid omakohtu grupeeringuid, milles osalejate taust ja motiivid on tegelikult hoomamatud ja lõpuni teadmata. Eesti ja Soome on selles mõttes fundamentaalselt erinevad, et Eestis on juba olemas erinevad võimalused vabatahtlikult avaliku korra tagamisse panustamiseks.

Seega peaks need inimesed, kes tahavad kodanikualgatuse korras oma tegevusega ühiskonna turvalisusesse ja riigi julgeolekusse panustada ja seeläbi kodupiirkonda turvalisemaks muuta, tegema seda siiski pehmemas vormis kas läbi naabrivalve või abipolitseinikega liitudes.  

Eestis on tavaks patrullida koos politseiga

Vabatahtliku korrakaitse järgmiseks tasemeks võibki lugeda liitumist abipolitseinike üle-Eestilise umbes tuhandeliikmelise perega Politsei- ja Piirivalveametis. Abipolitseinik on eelkõige vabatahtlik kogukonna turvalisuse eestkõneleja, kellel on politseiametnikuga sarnane ettevalmistus ning seadusega tagatud sotsiaalsed garantiid juhuks, kui abipolitseinikuga peaks politseilises tegevuses midagi juhtuma. Abipolitseinikul on reaalsed seaduslikud õigused ja kohustused korrarikkumistele reageerimiseks ning kogu politsei tugi, kui mingi olukord peaks eskaleeruma.

Eesti abipolitseinike süsteemi peetakse lausa nii heaks, et näiteks Soome siseministeeriumi ja politsei esindajad käisid paari viimase aasta jooksul meilt kogemusi ammutamas, kuidas vabatahtlikke efektiivselt avaliku korra tagamisse kaasata.

Sageli tekib küsimus, et kas riik tahab oma ülesanded vabatahtlike õlule veeretada.  See pole aga kaugeltki nii. Vabatahtlikelt oodatakse eeskätt hoolivat ja märkavat käitumist ning kiiret tegutsemist sel moel, et vajalik info kiiresti õigesse kohta jõuaks, mitte iseseisvalt sekkuma ei hakataks.  Reageerimine õnnetustele, korrarikkumistele ja kuritegudele on endiselt politsei, pääste, kiirabi või muu asutuse ülesanne. Vabatahtlikud, nagu näitas ka Pronksöö, on politsei jaoks oluline täiendus ja reserv kui kriitilisel hetkel on vaja üheskoos näidata jõudu, mis seisab avaliku korra taga.

Kokkuvõttes saabki öelda, et kuigi iga vabatahtlik algatus, mis on ellu kutsutud selleks, et meie kodukoht ja riik turvalisem oleks, on igati teretulnud. Samas ei tohi suure tuhina käigus minetada enda tegevuse seaduslikkust ning alati tasub mõelda ka sellele, mis on efektiivseim viis oma tegeliku vabatahtliku panuse andmiseks.

Eesti Abipolitseinike Kogu juhatuse liige Rasmus Lahtvee
MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Marek Väljari
 

›› Vaata kõiki uudiseid | ›› Vaata arhiivi