• Uudised
Marek Väljari: Naabrivalve on üles ehitatud kolmele märksõnale, need on hooli, märka, reageeri
21.07.2014

Eramu hoovist varastati aiavoolikukäru, õuest vanametalli, keldrist ketassaelõikur, sadamast paat, kuurist murutrimmer, traktorilt aku – need on vaid mõned näited politsei- ja piirivalveameti ööpäeva jooksul registreeritud sündmuste infost, mis ei jäta kahtlust, et elanikel endal tuleb rohkem panustada oma piirkonna turvalisuse suurendamisse koostöös naabritega.

Kilingi-Nõmme linnapäevadel tutvustas ennast MTÜ Eesti Naabrivalve, mittetulundusühing, mis loodi kodanikualgatuse korras 5. mail 2000 ja millega on kodumaal liitunud üle 11 000 majapidamise rohkem kui pooles tuhandes piirkonnas. Pärnumaal on moodustatud 19 naabrivalve sektorit 251 majapidamisega.

Ühingu tegevuse eesmärk on elanike turvalisuse suurendamine kodudes ja nende lähemas ümbruses kohalike enda energilise tegutsemisega. Seega naaber valvab naabrit ja koos valvavad nad koduümbrust, panevad tähele ja edastavad info kutsumata külalistest naabrilt naabrile ja vajadusel politseile.

Riigi ühe suurema vabaühenduse, MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht on Marek Väljari, kellel on kauaaegne töökogemus erasektori turvavaldkonnas.

Pärnu on pindalalt Eesti suurim maakond, siin on 19 omavalitsust, seepärast ei ole siinne naabrivalve sektorite ja liitunud majapidamiste arv just väga suur. Mida te sellisest järeldusest arvate?

Jah, ega see väga suur ei ole. Kõige suurem on Harjumaa, siis Raplamaa ja Pärnumaa on kolmas.

Mis võib saada ühinguga liitumise põhjuseks?

Mingi aeg oli selline, kui naabrivalvega liituti natuke vähem. Majandusbuumi ajal pöörasid inimesed turvalisusele vähem tähelepanu, aga pärast langust, kui nüüd majandus on pöördunud jälle vaikselt tõusule, on hakatud uuesti turvalisusele rohkem tähelepanu pöörama.

Näiteks kui möödunud aastal moodustasime kogu aasta peale 21 naabrivalve piirkonda ja liitus üle 250 majapidamise, on meil tänavu esimese kuue kuuga möödunud aasta täistulemus käes.

Naabrivalve on mittetulundusühing. Meie eesmärk ei ole tulu teenida ega kunstlikult piirkondi kasvatada, nii-öelda müügitegevuse tulemusel inimestele peale suruda. Kõik naabrivalve piirkonnad on tekkinud inimeste enda soovi tulemusel. Selle üle on mul eriti hea meel, sest reeglina on nii, et piirkonnad, mis on inimeste enda huviga tekkinud, jäävad pikas perspektiivis püsima. Kampaania korras loodud piirkonnad kipuvad aja jooksul nagu talveunne jääma, mitte välja surema, sest kui piirkonna teavitusplakat on üles pandud, töötab see tervikuna, aga kindlasti mitte nii mõjusalt kui inimeste tõsisel suhtumisel oma algatusse.

Turvalisusvajadus on üks inimese põhivajadustest ja ühtlasi teema, millega tuleb iga päev tegelda, tahame või ei. Nii et sellest tulenevalt on naabrivalve üles ehitatud kolmele lihtsale, inimlikule ja elulisele märksõnale: hooli, märka, reageeri.

Milline on mainitud märksõnade koostoime?

Need märksõnad peavad ühel ajal toimima. Kui inimesed hoolivad oma piirkonnast, siis panevad nad tähele, mis kodu ümber toimub, kes seal liiguvad, ja nad reageerivad sellele vastavalt vajadusele. Üle reageerida ei ole vaja, aga siiski peaks võõraste liikumisel silma peal hoidma.

Naabrivalve plakatite mõju seisneb selles, et inimesed annavad võõrastele märku: me oleme koondunud, pöörame turvalisusele tähelepanu ja märkame siin toimuvat. Naabrivalvega liitumiseks tuleb omavahel kokku leppida, et alustame sellise tegevusega kodukoha turvalisemaks muutmisel ja esimene samm on omavahel tuttavaks saamine ja kontaktide vahetamine. Kui kontaktid on piirkonnas kogutud, valitakse kõneisik, kes tulevikuski naabrivalve ühinguga suhtleb. Siis allkirjastatakse neljapoolne leping loodava piirkonna, naabrivalve ühingu, kohaliku omavalitsuse ja politsei vahel.

Neile, kes pole süüvinud, võib ametlik asjaajamine tunduda keeruline?

Selles ei ole midagi keerulist. Naabrivalve on kõige odavam viis panustada piirkonna turvalisusse. Liitumine on ühekordse maksena üks euro ja aastamaks on üks euro majapidamise kohta. Liitumise tasu eest on infomapid, ukse- ja aknakleebised, millega inimesed saavad näidata, et konkreetselt see majapidamine on liitunud naabrivalvega ja sama infot annavad piirkonna tähistena vastavad plakatid.

Naabrivalve piirkondadele teeme koolitusi, mis aitavad elanikel teadlikumaks saada piirkonna ohuteguritest ja võimalustest, kuidas oma kodu ja kodukoht turvalisemaks muuta. Koolitustele kaasame naabrivalve, politsei, päästeameti ja vajadusel turvaettevõtete esindajad, kui inimestel on huvi valvesüsteemide vastu.

Nii et naabrivalve on turvalisuse koondaja – koondame kõiki, kes turvalisuse pealt kasu teenida ei taha, aga tahavad anda panuse, et meie elukeskkond oleks turvalisem.

Nii et ainult naabri Valvest ei piisa, on vaja veidi rohkem, kui inimesed tahavad ennast kogukondlikult tunda turvalisemalt?

Naabri Valvest on samuti väga palju kasu. Sellepärast et ta hoiab silmad lahti ja märkab, mis piirkonnas toimub, aga vaja on, et Valve teistelegi annaks edasi teate, mida ta on märganud. Selles mõttes ongi Valvest hästi palju kasu. See töötab. Eakast inimesest, kes päeval on palju kodus, askeldab aias või vaatab aknast, temast on kogukonnale tervikuna kasu.

Vabakonna koondumine nõuab kohapeal nii-öelda juhtoinast.

Jah, üks aktiivne inimene peab selle teema nii-öelda üles tõmbama. Naabrivalve tervikuna on väga positiivne liikumine ja suutnud säilitada hea maine kogu 14 aasta vältel, mis naabrivalve Eesti turul on olnud. Inimesed tulevad sellega hästi kaasa ja seda kinnitab siseministeeriumi uuring, kus 46 protsenti küsitletutest vastas, et nad on nõus andma vabatahtlikku panust rohkem, kui nad seda praegu teevad. Eelmise aasta lõpus tehtud uuringu tulemusel on naabrivalvel väga suur potentsiaal ja võimalus, nii et meie ülesanne on see Eesti kasuks hästi tööle panna.

Kas on kogutud arvandmeid või tehtud uuringuid selle kohta, kui palju on valvsate kodanike abiga kuritegusid ennetatud?

Eraldi statistikat me selle üle ei pea, aga iga kord, kui inimestega kohtun, jääb midagi meelde ja kõrvu. Toon näite Aruvalla külast, kus mees, pensionär, oli päeval kodus ja vaatas, et naabri õuele sõitis suur veoauto kraanaga ja hakkas kasti tõstma põllumajandustehnikat. Ta mõtles, et huvitav, naabrimees ei rääkinud, et ta oleks oma tehnikat kellelegi lubanud või selle sootuks ära müünud, ja helistas naabrimehele, et küsida, kuhu ta need viib. Ja siis tuli välja: päise päeva ajal võõras auto sõidab hoovi peale ja hakkab vara avalikult peale laadima ja minema viima.

Kui varasemast teame, et vargusi pannakse reeglina toime öösel pimedas, inimeste magamise ajal, siis praegusel ajal on kuritegevus muutunud päevaseks nahaalseks tegevuseks. Teadlikult kasutatakse ära seda, et inimesed on tööl ja kedagi pole kodus.

Tallinna mastaabis räägitakse, et Õismäe ja Mustamäe on magalapiirkonnad, aga tegelikult on sellised magalapiirkonnad kõik linna läheduses paiknevad asumid, kus sama moodi on inimesed päeval tööl ja vargad kasutatavad seda ära. Kasutama on hakatud kinnisvaraportaalegi, kus inimesed panevad kodud müüki ja annavad selle infoga selgelt mõista: sellises kohas on selline vara ja see on praegu tühi või saadaval.

Vanasti pandi maal luud ukse ette ja keegi ei mõelnudki edasi minna. Nüüd pannakse tabasidki nende uste ette, millel piisas puupulgast. Mis meil toimub?

Toon näite. Kuuldavasti on mitmeski kohas säilinud tava, et uksi ei lukustata, pannakse luuavars ukse ette, ja seda mitte ainult maapiirkondades, vaid isegi kortermajades ei pane inimesed tihtipeale uksi lukku. Ühes suuremas asumis hakkasid seda talvel külmaga ära kasutama asotsiaalse taustaga inimesed, kes tulid päeval korterisse, sõid külmkapi tühjaks, soojendasid ennast ja läksid minema. Keegi ei varastanud nagu otseselt vara, aga nad käisid ennast seal soojendamas ja süüa saamas.

Mida ette võtta?

Tasub rõhutada, et turvalisus hakkab ikkagi igaühest endast pihta. Ammune kolleeg Lauri Saloranta, kes on Ameerikas turvaettevõtteid juhtinud ja Soome turvafirmasid üles ehitanud ning 1994. aastal Eesti esimest turvaseadust aidanud koostada, ütles, et turvalisus hakkab pihta puhtast särgikraest.

Ma pikka aega ei mõistnud, mida ta selle ütlemisega mõtleb või kuidas see töötab ja ega ma ausalt öeldes sellele vahepeal üleliia palju mõelnud. Nüüd, naabrivalvet juhtides, hakkas see lause inimestega kohtudes ja turvalisusest rääkides ikka ja jälle meelde tulema. Kuulen, kuidas inimesed kurdavad, et neilt on midagi varastatud, ja jälle jõuame ringiga sinnamaale, et üldjuhul on ikka ise asjad lohakile jäetud.

Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, hakkasin selle mõtte sisu mõistma. Seda võiks iseloomustada järgmine näide. Kohtusin Õismäel ühe korteriühistu esimehega – sealt on tuua väga hea mudel, kuidas elanike jaoks on koos tööle pandud naabrivalve, turvaettevõte ja videovalvesüsteem. Hästi oli näha, et kus ühistus on kord majas, seal ei käida isegi vale koha pealt üle muru, rääkimata sellest, et seintele grafitit joonistataks.

Nii palju, kui me enda tagant varastada laseme, või omalt poolt märku anname, et siin on vara kergesti kättesaadav, viiaksegi reeglina minema see, mis ripakil ja kergesti rahaks vahetatav. Nii lihtne see ongi.

Kui kaugele peab ulatuma naabri silm?

Eramajades, mis reeglina on piirdeaedadega ümbritsetud, on mõistlik panna värav lukku. Näiteks kui aias on muruniiduk nähtaval kohal järelevalveta ja seda hakatakse üle aia tõstma, et varastada, siis on see võõras tegevus, mida inimene reeglina ei tee. Sellist asja märkavad naabridki ja reageerivad.

Muruniitmisega on nii, et kui oleme üksi kodus ja ühel pool maja niidame ja välisuks jääb teisele poole, on mõttekas majauks lukustada. Vargad kasutavad olukordi, kus inimene on kodus, teeb aias tööd ega kuule, mis teisel pool maja toimub.

Tallinna lähedalt ühest uusasumist on tuua näide, kus inimesed võtsid terrassil päikest, maja välisuks jäi tänava poole ja sellel ajal käidi majas ja viidi asjad minema. Nii et halbu näiteid on küll. Kõik taandub sellele, et kui oleme ise lohakad, hooletud, anname pahategijatele võimaluse, siis nad ootama ei jää.

Paratamatult on inimesi, kes mõtlevad iga päev ainult sellele, kuidas kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata mõne kelmusega või kellegi vara himustada.

Politsei statistika kinnitab, et ligikaudu 90 protsenti vargustest pannakse toime hetke ajel ehk siis märgatakse midagi, tekib soodne olukord, ei ole kedagi nägemas, seda vara on kerge kaasa võtta ja realiseerida. Varastatakse tööriistu, spordivahendeid, ehitusmaterjale ehk kõike, millele pääseb lihtsalt ligi ja mida saab kergesti rahaks ümber vahetada.

Linnas on kortermajade kauased elanikudki üksteisele võõrad, maal aga hajuskülad, kus taluõuest teise ei näe. Mismoodi ikkagi ise ennast kaitsta, näiteks kas või rändkurjategijate eest, kes täna on ühes ja homme teises piirkonnas?

Linn ongi koht, mis kuritegevust ligi tõmbab oma anonüümse keskkonna ja rohkete võimalustega.

Aga Eestis on levinud rändkuritegevuski, sõidetakse teatud piirkonnast teatud piirkonda. Näitena toon ühe aleviku, kus vanaproualt varastati õue pealt puuriit. Kui tütar politseisse juhtumist paar nädalat hiljem rääkima läks, küsis politsei, miks tema ema ei tulnud neile kohe teatama. Tütar selgitas, et ema ei julgenud, kartis, et pärast tulevad pätid tagasi ja tapavad veel maha ka. Ehk siis kardetakse. Varas on reeglina arg, ei maksa teda üle karta, aga ei tasu vastuseisugi tekitada, sest meie elu ja tervis on meile prioriteet. Üldjuhul kui varas saab aru, et teda on märgatud, lahkub ta sellest piirkonnast ja otsib endale uue saagipaiga.

Hajaasustusest rääkides on kõige esmane enese turvamise võimalus ikkagi see, et kodust ära minnes pannakse väravad ja uksed lukku, aknad kinni ja aiatöötehnika silma alt ära luku taha. Sügisel suvilatest lahkudes tasub aiamööbel ja grillid kuuri tõsta, kallimad asjad linna kaasa võtta.

Taluõuede tõhus turvatöötaja on enamasti koer, sest lukk ju varast ei pea.

Maapiirkonnas on koer küll abiks, aga Tallinna lähiümbrusest on tuua näide, kus eramajade piirkonnas mitte päris terve mõistusega inimesed käisid koertele mürgitatud toitu viskamas. Ei ole teada, mis selle teoga saavutada sooviti, kas see oli lihtsalt viha haukuvate koerte vastu või valmistati ette kuritegu. Aga üldjuhul on koertest abi kindlasti.

Kui tekitada selline tegevuste jada, mille iga järgmise sammuga muudame majapidamise turvalisemaks, siis kõige lihtsam, mida ise saab teha, on väravate ja uste lukustamine, akende sulgemine kodust lahkudes, järgmine on koer, siis võiks luua naabrivalve piirkonna. Samm edasi võiks mõelda turvaseadmete paigaldamisele. Tänapäeval on erinevaid lahendusi, ei pea alati turvafirmat palkama. Mobiilsed turvaseadmed edastavad häireteated omaniku mobiiltelefoni.

Järgmine tõhusam samm turvalisuse poolest on kodu valvesüsteemi ühendamine turvafirmaga, mille patrullekipaaž või inimesed tulevad häire peale kohale, vaatavad, mis on juhtunud ja võtavad olukorra kontrolli alla. Siit edasi soovitan kindlustuse peale mõelda, sest kui käivad vargad, vara laiali tassivad, siis turvaettevõtted omanikule seda kahju ei hüvita, aga kindlustusfirmaga sõlmitud lepingu alusel on võimalik varasem olukord taastada näiteks tuleõnnetuse korralgi.

Üks märke, et omanik pole pikka aega kodus, on pungil postkast. Naabrid saavad siin abiks olla, et vältida varaste huvi. Milliseid soovitusi võiks veel järgida?

Postkast on kindlasti esimene asi, mis näitab, et inimesi kodus ei ole, kui see on juba täis ja ajalehti üle ääre ajab.

Rahvusvaheline naabrivalve organisatsioon soovitab lisaks postkastide tühjendamisele, et eramajapidamise muru peaks olema niidetud, sest kui muru on liiga pikaks kasvanud, on seegi märk, et inimesed ei ole kodus või on kaua aega ära olnud.

Rahvusvaheline naabrivalve soovitab kasutada sedagi võtet, et usaldusväärne naaber tõmbab sinu korteris või majas õhtul kardinad ette ja paneb toas tule põlema, või kasutada aegreleesid, millega tuli põlema panna näiteks õhtul mingiks ajaks.

Naabrite abiga näitavad need tegevused, et majas on elu sees, ja välistavad kutsumata külaliste pahatahtliku huvi.

 

CV

* MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht 2013. aastast. Ühingu igapäevase töö koordineerija, juhtija, arendaja.

* Sündinud Tallinnas 1971.

* Õppinud Tallinna tehnikaülikoolis haldusjuhtimist ning autoteede ehitust ja ekspluatatsiooni, EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist.

* Töötanud õigusbüroos Secure 4 OÜ, Falk Koolitus ASis, olnud ESS Eesti ASi turvajuht ja 2008. aastal MTÜ Ole Julge juhatuse liikmena töötas välja ja teostas turvalise lasteaia projekti.

* Täiendkoolitanud ennast rahvusvahelise linnaplaneerimise, turunduse, strateegilise müügiorganisatsiooni juhtimise alal, läbinud turvajuhtide kvalifikatsioonikursuse.

* Olnud Kiili valla korrakaitsekomisjoni liige ja Eesti naabrivalve Kiili valla sektori ümarlaua juht, Luige külaseltsi liige, Eesti turvaettevõtete liidu ja elektriettevõtete liidu kutsekomisjoni liige.

* Esinenud ettekannetega kohalikel ja rahvusvahelistel konverentsidel, kirjutanud erialaartikleid mitmele väljaandele.

* Huvialad on jooksmine, rulluisutamine, rattasõit, ujumine.

Allikas: Pärnu Postimees

 

›› Vaata kõiki uudiseid | ›› Vaata arhiivi