• Uudised
Kui suhtleksime aktiivsemalt, tekiks tugevam kogukonna tunne
07.06.2013

Vallavolikogu korrakaitsekomisjoni juhi Mari-Ann Kelam – poliitik, kellel jagub rikkalikult kogemusi nii mitmes vallavolikogus kui ka Riigikogus töötamisest.

Suurele enamusele inimestest on oma kodukoha turvalisus ja heakord väga tähtis. Suuremas plaanis vastutavad selle eest riik, kohalik omavalitsus, politsei ning turvafirmad. Kuid kauaaegne kogemus näitab, kui oluline on kodanike endi roll turvalise ja puhta elukeskonna loomisel. Tegelikult saab igaüks meist teha midagi konkreetset selleks, et Viimsis oleks meeldivam, puhtam ja julgem elada. Olen veendunud, et paljudel juhtudel võiksime üksteisega aktiivsemalt suhelda, võiksime paremini teada ja tunda oma naabreid, märgata inimesi enda kõrval ja ümber. Sellisest hoiakust kasvab tugevam kogukonna tunne. Vana põhimõte - naaber tunneb ja aitab naabrit – pole mingil juhul kaotanud oma praktilist väärtust. See on eriti vajalik arvestades, kui kiiresti meie vald on viimastel aastatel kasvanud. Oleme nüüd rahvaarvult sama suur kui Rakvere linn. Ometi tasub küsida, kas sellise arenguga on kaasnenud ka identiteedi, kodu- ja kogukonnatunnetuse tugevnemine. Enamiku elutempo on küll kiire, kuid igaühele tuleb kasuks oma tegevusvaldkonda avardada, osaleda erinevais kodanikualgatustes, tihedamini külastada - ja sellega toetada - kohalikke kultuuri- ja spordiüritusi ning asutusi, tutvuda kodukandi ajaloo ja loodusega. Innustav ja Viimsis juba aastaid juurdunud näide elanike kasvavast solidaarsusest on iga-aastased heategevusballid, millega teadvustame meie puuetega lapsi ning toetame nende perekondi. Viimsi kui suur ja mitmekülgsete eelistega vald ei tohiks areneda Tallinna tüüpi magala suunas.

Hea näide meie kaaselanike suurenevast omavahelisest koostööst on Naabrivalve areng. Tõsi, see võiks meie vallas veelgi tihedam olla. Oleks lausa ideaalne näha uute Naabrivalve sektorite teket igas külas. Ka Naabrivalve koolitused toovad kokku erinevaid inimesi ja tihendavad nende omavahelisi suhteid. Viimsi iga-aastastel Turvalisuspäevadel on võimalik saada vajalikku teavet ning eeskuju meie igapäevase turvalisuse teemadele ning tutvuda toredate kaaskodanike ja spetsialistidega.

Minu juhatatud valla korrakaitsekomisjonis on kuust liiget: Tarvo Ingerainen (Põhja prefektuuri Ida politseijaoskonna juht), Urmas Arumäe ( volikogu liige), Risto Pullat (Politsei- ja Piirivalveamet), Marek Väljari (MTÜ Naabrivalve ), Margus Alamets (AS G4S Ida piirkonna valveosakonna juhataja) ning Raimond Roos (Tallinna Munitsipaalpolitsei). Komisjoni töösse ei kuulu volikogu ega vallavalitsuse eelnõude menetlemine. Keskendume teemadele, mis sisalduvad komisjoni nimes. Arutame probleeme, mida ise märkame või neid, millele kaaskodanikud juhivad tähelepanu, teeme vallavalitsusele ettepanekuid. Korrakaitsekomisjoni arvates võiksid ka Viimsi Teatajas turvalisusküsimused olla paremini kajastatud, kaasa arvatud turvalisusteemalise erilehekülje regulaarne ilmumine. Kavatseme valla lehes jagada senisest enam teavet toimepandud väärtegudest (nt. prügi metsa alla või randa maha jätmine), kutsume kaaselanikke üles aidata kaasa toimepanijate väljaselgitamisele.

Koostöö korrakaitse komisjoni liikmete ja kutsutud külaliste vahel on olnud meeldiv ja arutelud sisukad. Eriti huvitav oli kohtumine vallavalitsuse järelvalveinspektor Märt Neppoga, kes hoiab silma peal heakorra - ja avaliku korra eeskirjade nõuete täitmisel. Sellist inimest oli juba ammu vallas vaja, aga hr. Neppol on rohkem tööd kui üks inimene jõuab ära teha. Mitmed praeguse järelvalveinspektori tööülesanded (nt. niitmata muru ja muud heakorra küsimused) peaks tegelikult kuuluma keskkonnaspetsialist-inspektori kohustuste hulka. Kahjuks on selline ametikoht veel täitmata. Komisjoni liikmed saavad politseilt täpset infot kuritegevuse ja muude turvalisusega seotud küsimuste kohta, ühtlasi tekib parem ettekujutus politsei töökorraldusest ja muredest. Politseiametnikud osalevad igal korrakaitsekomisjoni koosolekul. Oleme saavutanud seda, et Viimsis on hetkel tööl kaks konstaablit, Pirital vaid üks. Kuid sellestki ei tarvitse alati piisata. Kindlasti vajame Viimsis vabatahtlikke – abipolitseinikke. See on ka politseinike soov ja palve. 2007.a. rahutuste järgneval astusid abipolitseisse õige mitmed viimsilased, kuid ajal kuus aastat hiljem on neist järele jäänud vaid üks abipolitseinik.

Korrakaitsekomisjon peab kõige olulisemaks kuritegevusega seostuvate probleemide ennetamisele. Kui minu kauaaegne California tuttav külastas Eestit, oli ta vaimustatud meie maa arengust. Aga Viimsis ja Tallinnas muutus ta murelikuks, märgates täiskritseldatud, mahajäetud ja pooleldi lagunenud hooneid. Tema väitis, et kui selliseid kasutamata seisvaid ning graffitiga hooneid on küllalt palju, siis hakkab Ameerika kogemuse põhjal hoolimatus heakorra suhtes ning kuritegevus selles kandis tasapisi kasvama. Kindlate väärtusteta inimestele ning võimalikele kurikaeltele jääb mulje, et selles paigas keegi eriti heakorrast ei hooli, et rikkumisi ei panda tähele – järelikult tekib motiiv antud paika vääralt ära kasutada. Ühed väärkasutajad meelitavad ligi teisi omasuguseid ja nii algab allakäik. Sama „moraali“ levitavad mahaheidetud prügi, tühjad pudelid, koerte väljaheited, lõhutud aknad, purukspekstud klaasidega bussipaviljonid. Selliste probleemide ennetamine ning nende levimise tõkestamine on meie kõikide kätes. Kõige olulisem lähiümbruse korrashoidmisel on igaühel meist ise head eeskuju pakkuda. Siin ei aita vaid üks „Teeme ära“ koristuspäev. Ümbruse korrashoidmise ja selle eest vastutamise kultuur kasvab igapäevases tegevuses. On tähtis, et õpetame ja suuname sellele ka lapsi ning lapselapsi. Just meie noored peavad maast madalast omandama arusaamise, et meie kaunis Viimsi pole suur prügikast, avalikuks kasutamiseks rajatud objektid on ehitatud maksumaksjate – meie! – raha eest ja neid tuleb hoida. Areng paremusele algab alati pisiasjadest. Mida õpib laps kui tema ema viskab maha suitsukoni, kui ta isa heidab õllepudeli paadilt merre? Kuidas asi edasi areneb, kui keegi ei julge korrale kutsuda väikseid rumalusi tegevaid lapsi ja noori... Või kui me hoidume sekkumast, nähes kedagi jõhkralt last või looma kohtlemas, kui me ei tunne muret ega teata sellest, et väike nuttev laps on üksi kuuma suletud akendega autosse jäetud. Oleme loonud Viimsilaste abitelefoni (lühinumber 14455), mille vahendusel saab probleeme edastada, nõu küsida. Lisaks 110 numbrile on nüüd Eestis kasutusel ka uus lühinumber (14900), kuhu saab teatada liikluseeskirjade rikkumistest, liiklushuligaanidest ja ohtliketest olukordadest.

Viimsis on pikaajaliseks tõsiseks probleemiks mitmed vanad „tondilossid“. Mõni neist riivab mitte üksnes silma, vaid on lausa ohtlik. OÜ Brem Kinnisvara on küll korduvalt trahvitud, aga sellest pole piisanud, et räämas hooneid korrastada. AS Esmar on küsinud luba Haabneeme keskuses paikneva monstrumi rekonstrueerimiseks ja uue valmisehitamiseks. Senised omanikud aga keelduvad. Kahjuks ei sea praegune ehitusseadus ehitamise perioodile piiranguid ning seda saavad kasutamata maatükkide ning lagunevate hoonete omanikud enda huvides kasutada. Riikliku seadusandlus vajab kindlasti korrigeerimist, et kohalikud omavalitsused saaksid sellistest hoolimatutest omanikest jagu. Kõik see pole üksnes Viimsi mure. Usun, et ka omavalitsuste parem koostöö aitaks siin kaasa. See võimaldaks riigile tugevamat survet avaldada ning lahenduse vajadusi selgitada.

Olen Eestis töötanud Välisministeeriumi pressiesindajana, Riigikogu liikmena ja alates 2005 Viimsi vallavolikogu liikmena. Tänu nendele kogemustele mõistan, et riigi ja omavalitsuse koostöö peaks olema palju tõhusam, teineteist paremini arvestav ning omavalitsustele suuremaid võimalusi ja vastutust pakkuv.

Soovin näha sõbralikku ja tegusat Viimsit, kus kõiki külasid ühendab ühistransport, kus inimesed on avatud, heanaaberlikud ja abivalmis, kus kultuur, haridus, huviharidus ja sport on kõrgel tasemel, kirikud rahvast täis ning kus meie ainulaadne looduskeskkond leiab kõigilt elanikelt hindamist ja kaitset.

http://www.irl.ee/tags/mari-ann-kelam 

›› Vaata kõiki uudiseid | ›› Vaata arhiivi